George Bush on külastamas Eestit. Kohtumisel Eesti presidendiga küsib ta,
mis on Ilvese edu saladus.

Ilves vastab, et tema edu saladus on tark meeskond tema ümber.

Bush küsib siis, et kuidas Ilves teab, et inimesed tema ümber on targad.

Ilves vastab: "Selleks ma küsin neilt õigeid küsimusi. Las ma näitan."

Ilves helistab Andrus Ansipile ja ütleb: "Andrus, palun vasta järgmisele
küsimusele: sinu emal on laps ja sinu isal on laps ning see laps ei ole
sinu vend ega õde. Kes ta on?"

Ansip vastab: "See olen mina, härra president."

"Tubli. Aitäh ja head-aega", ütleb Ilves ja pöördub Bushi poole: "Kas saite
nüüd aru?"

Bush noogutab, tänab ja panen kuuldu kõrvataha. Järgmisel päeval kohtub
Bush Savisaarega ja, soovides kontrollida tema tarkust, ütleb: "Edgar, kas
ma võin küsida teilt ühe küsimuse."

"Aga palun, härra president."

Bush küsib: "Teie emal on laps ja teie isal on laps ning see laps ei ole
teie vend ega õde. Kes ta on?"

Savisaar jääb mõttesse ja palub Bushilt mõtlemisaega. Viimases hädas
helistab ta Villu Reiljanile ja küsib temalt sama küsimuse: "Villu, sinu
emal on laps ja sinu isal on laps ning see laps ei ole sinu vend ega õde.
Kes ta on?"

Villu vastab koheselt: "See olen mina loomulikult."

Siis jookseb Savisaar rõõmsalt Bushi juurde tagasi ja hüüab: "Ma tean
vastust, see on Villu Reiljan!"

Bush (võidukalt): "Vale! See on Andrus Ansip!"