Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgnema. Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel. Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis ja mõnikord ka armastus. Mis on õnn, ma ei tea. Arvan, et õnne allikas on võime luua. Edu ja õnn pole sünonüümid, nagu õnn ja rikkuski. Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ja mahalöömine pole võit. Mis õnn see on, millega elad üksi oma teki all! Tõeline õnn on see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga oluline! Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid. Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti murede järele.

Voldemar Panso ’Autoportree asemel’,
Raamatust ’Portreed minust ja minu ümber’