Septembrikuu järjekordne tuuline päev. Päev nagu ikka. Kalle on juba mitmendat tundi oma rutiinsel tööl. Istub kõrvaklapid peas, mikrofon suu juures, kolmas kange koffi viimase poole tunni jooksul näpus, paksude klaasidega prillid veidi kaugemale ninale vajunult, vaikides rohelisi täpikesi radariekraanilt jälgides oma tööpostil. Aegajalt mõnele tulevale või minevale lennukile rutiinseid andmeid ja infot jagades ja küsides. Veel pool tundi ja ta saaks oma vahetuse üle anda ja ära koju minna. Magama, kui vaid pärast kõiki neid koffisid üldse enam und tuleks.

Uus lennuk siseneb ekraanile, kuid selle juures tabab Kalle kogend silm ära kohe eripära teistest. Sellel puudub vajalik info tema jaoks, kellega on tegu?. Kalle ei satu paanikasse, sest ennegi on olnud juhuseid, kus piloot on unustanud sisse lülitada info edastamis seade. Kalle neelatab lonksu jahtund kohvi kõrist alla, köhatab oma hääle hoolikalt puhtaks ja küsib selge ja kõlava, kuid veidi vigase inglise keelega lennuki infot. Vastust ei mingit. Kalle kordab oma küsimust. Taas vaikus eetris. Kalle kontrollib igaks juhuks oma seadmed üle, kas kõik ikka on korras ja kordab taas oma küsimust. Kuid mida ei ole on vastus.

Hetk hiljem näeb ta radariekraanil veel mitut samasugust rohelist vilkuvat täpikest ilma infota. Püüab ka nendega kiirelt kontakti saada, kui asjata. Sõda? mõtleb hetkeks Kalle paaniliselt. Ta haarab telefoni, et teavitada oma ülemust sellisest anomaaliast! Ja võimalik et tervet Eesti riiki ähvardavast suurest ohust.

--------------

Kalle on veel päevasest vapustusest täiesti endast väljas ja ei saa tänu sellele ja ka tänu liigselt joodud koffile üldse und. Tal läeb suitsu juba teine pakk viimase tunni jooksul. Tõmbab peaaegu ühe suitsu teise järel. 'Õnneks halvim jäi olemata,' mõtleb Kalle. Rünnakut Eestile siiski ei tulnud. See vähekenegi lohutab teda.

Õhtustes uudistes kuuleb ta Venemaa hävitaja allakukkumisest Leedu kohal. 'Ju leedukate närvid ei pidanud vastu ja tõmbasid ühe alla,' arvab ta omakeski. Üritab pärast seda uinuda, kuid vaatab kuni hommikuni päranisilmi lage ja elab oma mõtetes läbi päevaseid sündmusi. Und ta sel ööl ei saanud silmatäitki.

--------------

Jaak istub veel õhtuhämaruses ministeeriumis oma laua taga ja kirjutab kirja:
'Kallis Aleksander.

Eesti kaitsejõudude peastaabi teatel seadsid seitse Vene sõjalennukit eile Eesti õhuruumi lähistel Kaliningradi poole lennates ja lennureegleid rikkudes ohtu tsiviillennuliikluse Eesti lennuinforegioonis. Kuidas siis nii saab. Need kohustuslikud lennuinfot edastavad seadeldised peavad ikka sees olema. Ärge järgmine kord nii enam tehke.

Tervitades
Jaak'

Haarab laualt viimase lonksu kanget kuid jahtund kohvi, võtab päeval läbiloetud kirjad ühte kätte, vaja ju külmenevate ilmade tulekul oma maja kütmisel tulehakatiseks midagi leida, ja tuliuue süleri teise ning tormab kiirel sammul ministeeriumi treppe mööda alla, et oma BMW X5'ga koju kihutada. Kell läheneb südaööle. Päev on olnud raske ja Jaagule kulub ära üks korralik vann ja sügav kuid rahulik uni. Sellest viimasest tal puudust küll kunagi ei ole.

--------------

Hommikul tööle jõudes ja pärast esimest koffi lülitab Jaak oma tuliuue süleri taas tööle ja vaatab, kes talle siis täna kirja saatnud on. Tavaliselt tal neid päeva jooksul üle paari kolme ei tule. Üllatus on suur kui ta näeb, et kallis Aleksander on vastanud tema eilseõhtusele murekirjale.

Aleksander on alati olnud otsekohene ja vähese ütlemisega mees. Jaak teab seda juba sellest ajast saati kui ta alles oma esimesi päevi sellel ametipostil veetis ja Sassiga suhtlema pidi.

'Tere Jaak

Eile üle Eesti lennanud sõjaväelennukid ei ohustanud Eesti kohal tsiviillennundust.

Sass'

Jaak ohkas kohe südamest, et ohtu ei olnudki. 'No siis on ju kõik korras,' mõtles ta ja saatis Sassile ka samasisulise vastuse. Nii kenasti polnud ammu Jaagul ükski päev hakanud. Hea kui on mõistvaid ja teadjaid sõpru siin ja sealpool piiri.

tänud eesti meediale