just täpselt selline mõte/tunne/aimdus on minu sisemusse viimasel ajal tekkinud.. viimasel ajal (loe: viimastel aastatel) on mul päris mitmed head tuttavad ja veel paremad sõbrad, kas ameerikasse ära kolinud (põhjused erinevad: töö, abielu) või siis seal pikemat aega (loe: kuid või aastaid) viibinud.. ja kõigilt neilt olen ma saanud väga üheseid emotsioone sealsete inimeste ja seega ka kogu ühiskonna kohta:


inimesed lihtsalt ei usalda teineteist, nad arvavad et neid kogu aeg rünnatakse (olgu siis must, valge, kollane rass), nad on nii kinni oma eelarvamustes. ja kuigi kohati on mõni helgem hetk, kus ta saab ellest aru, siis hetk hiljem ta laseb täpselt omas stambis edasi. ning kui on ka mõni inimene kes püüab olla normaalne ja teisi mõista.. st olla inimlik ja inimene, siis selles haiges ühiskonnas ei ole tema tegemistel muud tagajärge kui taas mõni haige väärmõistmine ning rünnak.

ja seal paistab eriti hästi kehtivat kirjutamata reegel:


vot selliseid mõtteid tõi minus esile eile vaadatud selle aasta parima filmi Oscari võitnud film 'Crash', mis on oma teenitud loorbereid igati väärt. loodan et seda filmi nähes ameeriklased saavad oma haigest ühiskonnast aru, aga tean et see lootus on nii väike, et seda peaaegu pole enam olemaski