käisin siis täna Linnateatri etendusel 'Sebastian'. Erle meenutas, et tegelt me pidime seda etendust juba aasta tagasi umbes kaema minema, aga siis oli see ühe näitleja haigestumise tõttu ära jäänud :( ja nüüd siis (pärast mitmeid teisi etendusi) lõpuks ometi ka selle räa nägime.

lühidalt: (ei taha küll ennast korrata, aga pean) SUPER hea etendus! SUPER head osatäitmised! SUPER hea sisu!

osatäitmistest: täiesti erakordselt head osatäitmised olid Andres Raag'il ja Indrek Sammul'il, kes kumbki mängis kaunis eriskummalise iseloomu ja käitumise ning veel lisaks ka kõnepruugiga inimest! kõike seda proffesionaalsust peab ise oma silmaga nägema ja kõrvaga kuulma.. see on lihtsalt näitekunsti tipptase!

viimasel ajal on aina enam ja enam häid rolle teinud ka Alo Kõrve. just selliseid raskemaid ja ekstravagantsemaid persoone etendades. aga ta on sellega täiesti edukalt hakkama saanud.

loost endast: õigemini mõtted mis mul tekkisid seda kõike vaadates/kuulates/tajudes..
1.) rikkusest/vaesusest ja õnnest/õnnetusest
öeldakse, et vaene inimene on õnnelikum kui rikas. (ja kuigi igal asjal on mitu külge ning nii häid kui halbu pooli) siis arvan et jah nii see võib tõesti olla.

õnnelikum mitte selle pärast, et ta igapäeva elu seda tagaks (on ju mured peavarju, toidu ja turvalisuse pärast). vaid sellepärast, et kui sul midagi ei ole (materjaalset), siis sult ka ei oodata et sa seda jagaks (teenuste, toodete, asjade eest). ja sind võetakse sellisena nagu sa oled - inimesena/persoonina. aga kui sul on palju materjaalset varandust, siis nähakse sinus enamasti ikkagi just seda rikkust ja varandust ja (kui isegi mitte teadlikult siis alateadlikult) selle jagamist.

nii ongi et rikastel ei ole puudu millestki, mida saab osta, neil on puudus lihtsast inimlikust lähedusest ja soojusest. siirast sõprus või armusuhtest, kus nähtaks teda kui inimest, mitte kui rahahunnikut.

on ju seda läbi ajaloo teada, et suured kuningad ja keisrid on end lihtrahjva kombel riietanud ja nende keskele jalutama läinud. just selle pärast et näha mis tähendab vahetu suhtlus, otse inimeselt inimesele.

2.) usust/uskumatusest jumalasse/inimestesse
ma ikka aegajalt mõtlen, kui palju oleks inimesed õnnelikumad kui neil poleks usku jumalasse. see on selline suur ja karmipiiriline pettekujutlem, mis tegelikult maksab lõpuks siiski valusalt kätte.. just siis kui sa soovid kõige lihtsamaid soove: et su haige sõber/lähedane paraneks, et inimene, keda sa armastad ei lahkuks su juurest, et sõbrad omavahel tülli ei läheks.. (no jah ega need ju tegelt nii lihtsad soovid polegi, aga siiski).

ja siis läheb ikka nii nagu minema peab, vaatamata sellele, et inimene kes uskus jumalasse ja palvetas et läheks paremini ja teisiti.. siis tegelikult ei olnud ju seda Jumalat, kes oleks su palveid ja soove kuulda võtnud.. ja lõpuks on su usk ja lootus tugevalt lüüa saanud..

ja selle asemel, et oleks ise midagi konkreetset ära teinud, püütakse loota kellelegi kuskil oleva miski/keski peale.. aga sellest pole ikkagi abi!

nii ongi et usus jumalasse jäetakse nii palju lihtsaid asju tegemata, kuna jumalakirjas on see keelatud või pole lubatud ja ühtlasi rikutakse enda ja teiste elusid ning tehakse kõik palju keerulisemaks.

lõpetuseks: eks igaüks pea kogema neid etendusi ise, sest nii nagu seda üks teeb ei tee keegi teine kindlasti mitte.. minu jaoks oli selles loos sarnaselt etendusega 'Meeltu', vaäga palu mõtteainet, kuidas muuta oma elu paremaks..


-------------------------------

Photo @ chromasia.com


panin siia lõppu ühe ilusa pildi rändurist. jah pean selliseid üksikuid rannas vedelevaid jalatseid ränduriteks, kellel on seljataga pikka ja raske elu/saatus, aga kes siiski on suutnud niipalju vee peal püsida, et lõpuks siiski kuskil uues kohas kaldale ujuda :)
PS. mul endal on ka nii mõnigi selline pildike :) kui leian üles sis panen siia lingi juurde.