Kuna elo võttis täna selle teema ette, siis meenus mullegi, et samamoodi olen ka mina omad esimesed hüpped tervelt 10 aastat tagasi ära teinud :)

Kolm esimest hüpet sai tehtud Ämaris Arseni käe all ja õpetuste järgi. Vari oli siis D-5 ja varuvari Z-5. Lennukiks AN-2. Kuupäevadeks 25.aprill ja 17.juuni 1999.

Pärast miskit mägede reisi otsustasime suurema pundiga, et võiks selle pulli ette võtta. Mida aeg lähemale koolitusele seda vähemaks rahvast jäi. Koolitusel olime miski 4-5 veel vaid. Ja kohale lennuväljale jõudsin üksinda :D

Sõitsin rattagas Mustakalt Nõmme jaama, sealt elektrirongiga Vasalemma. Ning sealt siis juba omakorda rattaga Ämarisse (~7km). Kohapeal oli paras segadus. Mitmed erinevad pundid hüppasid, kes kunas ja kuidas. Meie koolituse punt sai millaski siiski omad varjud selga ja lennukisse. Õpetati veel, et lennukist hüppad välja nagu märg kass (ehk nagu pommi vette). Mäletan et tuli kenasti välja küll ja ukse peal kõhklema ei hakanud. Maandudes kukerpall ja oligi korras. Väljahüppe sooritasime 1000m pealt.

Maapeal, kahe hüppe vahel, vaatasin kuidas kuppelvarju pakitakse ja imestasin juba oma mõnikümmend hüpet teinud skygodide juttude üle :D Ühel oli jalg ka kipsis - tundus eriti karm vend ;)

Hiljem päeva peale sain teisegi hüppega kenasti hakkama. Kolmanda hüppe tegemine aga venis ja venis. Arseniga suhtlesin mitmel korral, kuid iga kord tuli vastuseks, et vaatame (posmotrim-dot-com). Nii sain veel korraks lennuväljale juba mitu kuud hiljem juunis (17.juuni). Tegin oma kolmanda hüppe (mis koolituse raha sees teha sai) ja hiljem Arseni taga ajades oli vaikus majas.

Mäletan mõtet mis ma kolmandal hüppel mõtlesin lendamise ajal - et ootan selle kolm sekundit kindlasti lõpuni, mis varju avanemiseks kulub, et saaks pikemalt lennata. ;) seda ma ka tegin.

Nii juhtuski, et kulus veel oma 6 aastat, enne kui ma uuesti hüppama sain, seekord siis juba ELAKi rahvaga. Selleast aga juba pikemalt siin: Hüpped: #4 ja #5 (ja mis enne seda oli)

Labels: history, skydive