Minu poolt jaanuari lõpus TOM veebikeskkonda edastatud Anvar Samost'i ja Kalle Muuli poolt saates 'Olukorrast riigis' välja käidud idee sai juba varem mitmetelt tipp-poliitikutelt eraviisilisi vastuseid ja nüüd siis siin allpool ka Justiitsministeeriumi poolne ametlik seisukoht sellele teemale.

Teatame, et Justiitsministeeriumil ei ole põhimõttelisi vastuväiteid Indrek Martini poolt 23. jaanuaril 2007. a Vabariigi Valitsuse otsedemokraatiaportaalis TOM esitatud ettepanekule, keelata erakondade rahastamine annetuste (toetuste) kaudu*. Selline muudatus tähendaks erakondade finantseerimist valdavalt riigieelarvest, sest liikmemaks ei saa olla erakonna liikmete keskmist majanduslikku võimekust arvestades suurema tähtsusega rahastamisallikaks. Kahtlemata tooks Teie poolt pakutav muudatus kaasa erakondade väiksema sõltuvuse üksikute suurannetajate huvidest ning teiselt poolt aitaks tagada võrdsemaid materiaalseid võimalusi poliitiliseks tegevuseks. Riigikogu praegu veel ametis oleva koosseisu menetluses oli erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu erakondade rahastamise kontrolli tõhustamiseks 1060 SE, mida küll vastu võtta ei jõutud, kuid millega tegeleb kindlasti edasi Riigikogu järgmine koosseis. Selle eelnõu menetlemisel on meil võimalik tõstatada ka Teie ettepanek.

Samas märgime, et ka pakutav rahastamismudel ei ole kindlasti imevahend, mis muudaks poliitika korrapealt ausaks ja läbipaistvaks, pigem kaasneb sellega terve hulk uusi probleeme ja küsitavusi, mida on lühidalt puudutatud allpool. Siit võib otsida ka põhjust, miks praegu ei ole erakondade täielikku riiklikku rahastamist rakendatud üheski Euroopa riigis**. Idee isegi osalisest riiklikust rahastamisest on pikaajalise demokraatiatraditsiooniga Euroopa riikides suhteliselt hiline, laiemalt hakkas see levima alles 1970-aastatel. Hoolimata osalise riikliku rahastamise kasutamisest nähakse eraannetuste piiramise tähtsaima vahendina muudes riikides siiski hoopis annetustele ülempiiri seadmist (rakendatud nt Prantsusmaal, Hispaanias, Belgias). Seetõttu võiks ka Eestis eraannetuste täieliku keelamise asemel esimeseks ja n.ö pehmemaks astmeks olla annetuste ülempiiri seadmine isiku kohta teatud ajavahemikus.

Eelkõige on füüsiliste isikute annetuste keelamise eelduseks järgmiste probleemide põhjalik analüüs ja lahendamine:

1. Et ühiskonnas säiliks poliitiline pluralism, selleks peab erakondade rahastamise süsteem võimaldama uute erakondade teket valimiste vahelisel ajal, samuti peab olema võimalik väikese toetusega ja parlamendis mitte esindatud erakondade püsimise tagamine mõistlikes piirides. Seega on Teie ettepaneku rakendamise paratamatuks eelduseks seniste erakondade riikliku rahastamise põhimõtete oluline ümbervaatamine. Praegu on erakondade riiklik rahastamine seatud sõltuvusse Riigikogu valimistel erakonna poolt saadud häälte arvust (erakonnaseaduse § 125). Kui riiklikust rahastamisest peab saama valdav erakondade rahastamise vorm, siis tuleb välja töötada metoodika ka selliste erakondade rahastamiseks, kes ei ole veel parlamendivalimistel osalenud, samuti tuleks tõenäoliselt võrreldes kehtiva erakonnaseadusega laiendada ka Riigikokku mitte pääsenud toetatavate erakondade ringi ning suurendada toetuse mahtu. Metoodika peab olema objektiivne ja kohtlema kõiki erakondi võrdselt.

2. Ühtlasi tuleks kõrvuti uute või väiksema populaarsusega erakondade toetamisega senisega võrreldes olulisel määral suurendada ka Riigikogus esindatud erakondadele mõeldud toetusi. Praktika näitab, et praegu moodustavad füüsiliste isikute annetused enamasti üsna suure osa (kolmandiku kuni poole) erakonna sissetulekutest***. Kui annetamise võimaluse kaotamist ei kompenseerita täiendava riigieelarvelise toetusega, siis tekib erakondade alarahastamine. See tähendaks aga soovituga võrreldes vastupidist olukorda ja hoopis suurendaks kitsaste erahuvide arvestamise ja ebaseadusliku rahastamise ohtu. Seega on füüsiliste isikute annetuste keelamise paratamatuks eelduseks konsensus erakondade rahastamiseks riigieelarves ette nähtud summade suurendamiseks. Viimane ei pruugi aga olla avaliku arvamuse seisukohast kuigi populaarne ettevõtmine.

3. Üldisemal tasandil võiks annetuste täielikus keelamises näha teatavat konflikti erakonna olemusega – erakond on kodanike algatus, eraõiguslik ja erainitsiatiivil (s.o. väljastpoolt riigivõimu tuleneval initsiatiivil) põhinev organisatsioon. Eraviisiline rahastamine tugevdab erakonna ja selle toetajate omavahelist seost. Valdav või täielik riiklik rahastamine võib seevastu seada erakonnad riiklikku sõltuvusse ja vähendada initsiatiivi aktiivseks tegevuseks. Tulemuseks on erakondade n.ö riigistamine, muutmine riigiasutuste sarnasteks moodustisteks. Teisalt pole välistatud, et erakondi püütakse tagatud riikliku rahastamise korral hakatagi looma ilma tõsisema poliitilise eesmärgita ning ainult majanduslikust huvist. Samuti on erarahastamise võimalus teatud mõttes garantiifunktsiooniks riigivõimupoolsete sekkumiste vastu erakonna tegevusse. Kui see puudub, siis pole välistatud, et parajasti võimul olevad erakonnad võivad hakata rahastamisskeeme kasutama poliitilise võitluse huvides ning piirata rahaliste kitsenduste kaudu lubamatult konkurentide tegutsemisvõimalusi.


* - Muudatus saaks puudutada ainult füüsiliste isikute poolt tehtavaid annetusi, sest juriidiliste isikute annetused on Eestis keelatud juba 2003.a. tehtud erakonnaseaduse muudatustega.

** - Ülevaade erinevates maailmariikides kasutusel olevate erakonndade rahastamise süsteemide kohta (andmed: http://www.idea.int/publications/funding_parties/index.cfm 20.02.2007)

*** - Nt. Reformierakonna 2005.a. majandusaasta aruande kohaselt oli erakonna tuludest 8 290 579kr saadud annetustena, 11 230 693kr riigieelarvelise eraldisena, liikmesmaksudena laekus 103 792kr. (andmed: http://www.reform.ee/ee/erakonnast/erakond/aruanded 20.02.2007)

Lugupidamisega

Rein Lang
Minister

vormistanud
Mait Laaring